Viimase kokkuriisutud ja ära toimetatud lehehunnikuga kuulutasin aiahooaja lõppenuks. Eks nokitsemist ikka leiab, aga ei midagi märkimisväärset. Ilmadega vedas ka, tavaliselt on oktoobris olnud juba külmad või suured sajud. Keegi klimatoloog kirjutas, et üks talvekuu on meil kaduma läinud. Tundub küll niimoodi. Aga ega see paha ei ole.
Keegi varastab aega, täiesti häbitult. Alles see oli, kui peenardel ja kasvuhoones lokkasid ja sirgusid taimed. Ja juba valitseb tühjus - kõik kõrred ja varred on koristatud, viljad keldris või purgis.
Kasvuhoonesse tõin ürdipotid ja istutasin peenralt peterselli ja selleripõõsad. Usun, et sealt saab veel pikka aega värsket näpistada. Küüslaugupeenar on tehtud ja eri suuruses küüslauguküüned toeka kompostimulla sisse susatud. Olen küüslauku ka jaanuaris maha pannud, kipub teine muude sügisetoimetuste kõrvalt meelest minema. Ja saaki sain ikka.
 |
| Isetehtud boršipõhi |
Täna väikese seltskonnaga õues kohvi juues, ei jaksanud me ära imestada seda soojust ja kuldset valgust. Õhk oli nii muhe ja mahe. Lilled õitsevad, putukad sumisevad. Natuke nukrust lisas üle pea kluugutades lendavad haneparved. Ilmselt hiilib kaugelt põhjast külm tasapisi ka meie poole.
Me ei oska arvata, mis meie kakkudele sisse on läinud, öösel on akent võimatu lahti hoida. Kriiskavad ja kräunuvad maja kohal suure ja vana vahtra otsas. Ehk peavad jahti ja kui veab, pistavad mõne priske roti ka pintslisse.