Viimase kokkuriisutud ja ära toimetatud lehehunnikuga kuulutasin aiahooaja lõppenuks. Eks nokitsemist ikka leiab, aga ei midagi märkimisväärset. Ilmadega vedas ka, tavaliselt on oktoobris olnud juba külmad või suured sajud. Keegi klimatoloog kirjutas, et üks talvekuu on meil kaduma läinud. Tundub küll niimoodi. Aga ega see paha ei ole.
Selle viimase postitusega kuulutan oma blogi ka lõpetatuks. Aastaring saab kohe täis ja tundub, et olulisemad aianipid ja hoidised on kõik kirja saanud. Aga et ma siia sattusin, selles tuleb tänu avaldada Sandrale. Ühel heal päeval möödunud aastal, kui Sandra tabas mind jälle arvutis ja raamatutes uurimas ja märkmeid tegemas, ütles, et kuule Emu (pere kutsub mind Emuks, mille üle ma lõpmata uhke olen), tee blogi. Ah, mida, mõtlesin! Keda huvitab! Aga miks ka mitte, arvasin lõpuks, las jääb järeltulevatele põlvedele. Anda enda kogemused kaasaegsemas vormis edasi, mõeldes eelkõige tütardele. Et ühe väikese aialapi pidamine ei pea keeruline olema. Piisab tahtmisest ja vanadest headest looduslikest nippidest, et saada head ja lopsakat saaki ning ühtlasi näidata, kuidas vilju hiljem tallele panna.
Viimase hoidisena valmiski marineeritud kõrvits. Vanaemade moodi. Kõrvitsat ei kutsuta meie peres labaselt lihtsalt kõrvitsaks vaid Don Küüvitsaks. Väljend tuli kusagilt loetu põhjal, kus üks välismaalane ei suutnud välja öelda Härra Kõrvits. Nii ta külge jäigi. Kasvatan muskaatkõrvitsat. On rikkalikuma värvi ja maitsega. Õhukese koore ja paraja suurusega viljad. Tänavusest kahest kõrvitsast piisab täiesti. Värskest kõrvitsast tasub paar lõiku külmkappi jätta. Saab teha Sandra head, kosutavat ja värviküllast kõrvitsapüreesuppi.
Marineeritud kõrvits
Kogus: 4 x 0,5 l purki
- 1 kg kõrvitsakuubikuid
- 3/4 l vett (4 klaasi)
- 300 - 400 g suhkrut
- 8 nelki, 6 vürtsitera, riba kaneelikoort
- 3 sl 30% äädikat
Koorin ja puhastan kõrvitsa. Puhta ja õhukese riidetüki sisse panen vürtsid ja kaneelikoore, seon niidijupiga kinni. Kuuma vette lisan suhkru, vürtsinutsaku ja äädika. Lasen keema ning lisan kõrvitsatükid. Keedan tasasel tulel ja olen hooles, et liiga pehmeks ei keeks. Tõstan kahvliga jahtuma ja proovin. Sõltuvalt kõrvitsatükkide suurusest keedan ligikaudu 10-minutit. Parajalt pehmed tükid võtan sõelaga potist ning jagan purkidesse. Keedan marinaadi vaiksel tulel veel 5-minutit ja valan kohe kuumalt purki, kaaned peale ja jahedasse.
Üks suvikõrvits oli salaja soojuses ja lehtede all parajaks kolakaks kasvanud. Süüa selline ei sünni. Aga oktoobri viimasel õhtul lustisime selliste tüüpidega natuke.
Kui ma õues liigun või toimetan, peavad tihased mind pingsalt silmas, annavad teistele häiret ja uurivad, et kus on. No vara veel, ilmad on veel nii soojad ja kui tulevad külmakraadid, toidan ma teid nagunii kevadeni. Natuke kaerahelbeid on juba varutud ja kui aeg sealmaal, saab ka rasvapalle tehtud.