Praegu on hommikukohvi juurde meil lõbus tegevus. Kui kohvikruusiga õue lähen, on mul alati pala taskus. Juba trepilt kuulen kase otsast - kraaks, kraaks! Selge, tuleb see pala kaevukaanele poetada. Juba varsti meie vares-vares kõnnibki mööda teerada. Tema nimelt kõnnib, mitte ei lenda. Sedasi väärikalt. Võtab siis paraja suutäie ja viib pessa kaasale. Varesed on targad linnud. Tüli nendega norida ei maksa. Abiks on meie vares-vares ka. Ajab suvel röövlinägudest rästad marjadest minema.
Peenrategu läks ka lahti. Kõigepealt sai maasikad puhastatud. Kuivanud ja haiged lehed võtsin ära. Lisasin taimede ümber veidi tuhka ja komposti. Maasikate vahel kasvab küüslauk. See on meie vanaemade nipp. Toimib väga hästi loodusliku kahjuritõrjena. Maasikamaa on mul selline kivine. Miks see nii on, selleks tuleb aegade algusse tagasi minna. Kui me siia maale kolisime, rajasime lahmaka aiamaa. Oli veel see aeg, kus iga enesest lugupidav maapere kasvatas kõik ise. Mis mõttes sa ostad kapsast ja kartulit talvel turult! Mingil hetkel ei olnud enam lihtsalt nii suurt maad tarvis.
