Avastasin, et meil on järgi jäänud palju õunapunne, mida keegi süüa ei taha ja õunakooki ei jaksa ka kogu aeg küpsetada. Otsustasin taas oma õunaäädika teo ette võtta. See on täpselt selline paras talvine tubane toimetus. Ise olen pidev õunaäädika kasutaja. Hommikul segan supilusikatäie õunaäädikat klaasi leige vee ja teelusikatäie meega. Hea seedimist soodustav ja tervist turgutav jook. Ootan juba ka seda aega, kui kevadel saab kasvuhoonest värsket salatit ja saab õunaäädikast sellele maitsvat salatikastet teha. Lisaks sobib õunaäädikas näiteks munata koogi küpsetamiseks, kus see koos küpsetuspulbri või soodaga reageerides hästi tainast kergitab. Ka saab kodust äädikat kasutada hoidiste valmistamiseks.
Kodune õunaäädikas valmib kuskil kuu ajaga. Enamus sellest on muidugi ootamine, et väärt kraam kääriks ja seejärel settiks. Põhiretsept on Aive Luigela raamatust "Hoidised" ja kohandasin seda vastavalt sellele, palju mul parasjagu kodus õunu oli.
Isetehtud kodune õunäädikas
Koostis:
- 1 kg purustatud õunu (näiteks sibulõunad või muud alles jäänud õunad)
- 1 liiter leiget vett
- 1 sl kuhjaga suhkrut (oluline käärimiseks)
- 2 viilu leiva
Valmistamine:
Varu laia suuga klaaspurk (kolmeliitrine) või laia suuga toiduplastikust anum. Pese õunad (koorima ei pea ja südamikke ei pea välja lõikama ehk siis õunad purustame koos "saba ja karvadega"), lõika plekid välja, tükelda ning purusta köögikombainis või saumikseriga, lisades vajadusel sorts vett. Ei pea täitsa püree olema, piisab purustatud massist. Lisa leige vesi, suhkur ja näppudega pudiks tehtud leib. Sega korralikult segamini. Anum peaks olema täidetud kolmveerandini, sest mass kerkib käärides. Peale aseta rätik või salvrätik ja pane kogu kraam toatemperatuurile ja pimedasse kohta käärima. Paari nädala jooksul sega õunamassi paar korda päevas.
Kui mass enam ei kerki ja hakkab alla vajuma, siis kurna see läbi peene sõela või marlilapi. Vala samasse nõusse tagasi ja lisa veel supilusikatäis suhkrut. Sega korralikult läbi. Pane jälle see pimedasse ja toatemperatuurile seisma. Kata õhukese riidega kinni. Nüüd pole enam tarvis äädikat puutuda. Valmis on see siis, kui sete vajub põhja (äädikas jääb ise ikkagi üsna hägune), peale tekib valge kirme ja kogu kraam ei lõhna enam nii intensiivselt. Selleks kulub taas paar nädalat. Nüüd aseta äädikaanum ettevaatlikult lauanurgale ja transpordi väärt kraam veinivoolikuga pudelitesse.